Kõik sai alguse pannkookidest

Aga kuidas siis pannkoogid raamatusse jõudsid? Ühel päeval küsis A. M. Tammesaar Lasteraamatu kirjastusest minult, millest võiks järgmine raamat rääkida. Mul oli vastus üsna kiiresti olemas – pannkookide tegemisest! Meie peres on armas traditsioon igal laupäevahommikul koos pannkooke teha, nii et miks mitte sellest üks tore raamat kirjutada?

Kui tuli aeg uut raamatut illustreerima hakata, meenus mulle lapsepõlve armastus pop-up-raamatute vastu. No päris pop-up-raamatut seekord teha ei saa, aga kuidagi võiksin ma ju seda ruumilist efekti jäljendada… Ja see mõte jäi mind piinama, kuniks aju kärsas ja üks pisike mõttesäde hakkas pimeduses hõõguma. Aga mis oleks, kui teekski paberist ruumilised stseenid ja pildistaks need üles?

Kes mu varasemaid raamatuid näinud on, teab, et mulle meeldib iga uue raamatuga midagi teistmoodi katsetada. Seekord otsustasin aga päris suure ampsu ette võtta – luua illustratsioonid, mis näeksid välja nagu pisikesed ruumilised maailmad.

Kuna raamatu „Laps teeb süüa“ idee sai alguse meie pere pannkoogihommikutest, siis ammutasin ka tegelaste loomisel inspiratsiooni oma lastest. Saage tuttavaks, siin nad on!

Pliiats kätte ja kritseldama!

Kõigepealt joonistasin üles raamatu kondikava, et planeerida, mis võiks igal leheküljel toimuda ja kus miski asetsema hakkab. Selles etapis joonistan ma tihtipeale kriipsujukude stiilis ega lasku väga detailidesse.

Seejärel hakkasin ruumikujundajaks ja joonistasin köögi ning pärast seda kõik tegelased ja muud vajalikud esemed.

Kui ma joonistan inimeste emotsioone või poose, siis tihtipeale proovin need ise läbi, et tunnetada, kas tegemist on realistliku poosiga või mitte väga. Vahel võtsin ka lapsed appi:

„…nii ja nüüd pane jalg ettepoole… jah… kummarda veidi… kas sa käe saad siia panna… hmm… ei, teeme hoopis nii…“

Selle käigus saime kõvasti nalja, sest tihti selgus, et minu peas olevad poosid polnudki päriselus nii lihtsad. Aga modellid ei andnud alla ja itsitamise saatel proovisime kõiksugu naljakaid asendeid.

Kriipsujukud pabernukkudeks!

Kui kõik sai joonistatud, printisin oma illustratsioonid akvarellpaberile välja ja oligi aeg lõikama hakata. Pisikese skalpelliga lõikasin välja kõik lapsed, köögimööbli ja isegi pannkoogid, moosipurgi ning kõik muu vajaliku. Aega võttis, aga asja sai!

Õnneks ei valanud ma selle käigus tilkagi verd, seega võite rahuliku südamega seda raamatut lugeda!

Töö käigus avastasin, et päris piirjoont mööda ei tasugi lõigata. Kui jätsin joonistuste ümber pisikese valge serva, tuli palju paremini esile efekt, et tegelased ja esemed on päriselt paberist välja lõigatud.

Kõige keerulisem oli aga pabernukud ja mööbel püsti seisma saada. Natuke paberist ja traadist tugesid, veidi liimi ning lõpuks sai ka see mure lahendatud.

Pabernukke ja mööblitükke kogunes omajagu ning pärast pildistamist kolisid nad kõik ühte kingakarpi, kus nad elavad õnnelikult tänapäevani. Lõpp.

No tegelikult päris lõpp veel ei ole…

Ära hinga, muidu mõni pabernukk kaotab oma jalgealuse

Nüüd ei jäänudki muud üle, kui pisike stuudioke püsti panna ja kõik raamatu stseenid üles pildistada. Aga see polnud üldse nii lihtne, kui alguses arvasin…

Vahel osutusid mu pabermodellid väga jonnakaks, eriti siis, kui unustasin, et nende juuresolekul tuleks hingata kas otse alla või üldse hinge kinni hoida. Ja kuna ma sukeldumisega ei tegele, siis on minu hinge kinni hoidmise tehnika üpriski vigane või lausa olematu. Aga kaamera päästikule vajutades hoidsin tõesti hinge kinni, sest nii tulid pildid teravamad.

Siin tuli oma hea nõu ja fototehnikaga appi Maariel Foto, kes laenas mulle oma kaamerat. Tänu sellele sain pildistada just nii, et teravussügavus tekitas mõnusa ruumilise efekti.

Ah et mida ma selle all mõtlen?

Tead ju küll, kui viid oma näpu silmadele lähemale ja vaatad seda teravalt, muutub kõik selle taga uduseks. Just sellist efekti ma tahtsingi – et raamatu tegelased ja tähtsad detailid oleksid teravad, aga kaugemal asuvad esemed mõnusalt udused.

Ja lõpuks, õige kaamera ja väikese katsetamise abil saingi täpselt selle tulemuse, mida olin oma peas ette kujutanud!

Kriips-kraaps, klõps ja raamat sai valmis!

Pärast kõigi stseenide pildistamist järgnes fotode järeltöötlus ja raamatu küljendamine. Mitu kuud kestnud töö ja vaev hakkas lõpuks päris raamatu kuju võtma. Ja kui see ühel päeval valmis sai, oli ikka uhke tunne küll!

Raamat sai trükki tänu armsate hooandjate toetusele. Suur-suur aitäh teile kõigile, kes te aitasite sellel mõttel päris raamatuks saada!

Loodan südamest, et „Laps teeb süüa“ annab kõigile pisikestele lugemaõppijatele julgust ise proovida, katsetada ja avastada. Olgu selleks siis esimeste sõnade kokkulugemine, oma kätega millegi vahva meisterdamine või hoopis esimeste pannkookide küpsetamine.

Sest vahel saavad kõige toredamad asjad alguse just ühest pisikesest mõttest. Ja mõnikord ka pannkoogist!